Kliimavarjutus

Kliimasoojenemise teema kuumeneb. Inimesed seisavad, rind kummis, ja räägivad, kuidas oleme seda planeeti lõplikult pekki keeramas. Isegi lapsed võtavad sõna, karjudes välja hingepõhjast tulevat maailmavalu. Vaatan seda ja olen võrreldes olukorra tõusva temperatuuriga võrdlemisi jahe. Midagi on mäda. Midagi on kogu selle asja juures kahtlane. Mis? Paar asja.

Esiteks, sageli kui maailma meedia ühe teema võtab ja selle viimase piirini täis puhub, selgub mingi aeg hiljem, et noh, asi polnud tegelikult nii hull. Teiseks kummitab mind vana hea mõte „järgi raha“ – ehk vaata, kes sellest asjast kasu lõikab. Sest alati on kuskil keegi, kes lõikab. Kui Hollywood kukub kliimasoojenemise dokumentaale väntama ja CNN-is räägitakse tõsistest ja ümberlükkamatutest faktidest, tahab keegi kusagil raha. See lihtsalt on nii. See on alati nii olnud. Kui keegi kusagil kasu ei saa, siis ka ei toimu midagi. Kui leitakse võimalus teenida, riputatakse asi suurema kella külge. Kolmandaks – ja see on loetelust kõige kahtlasem – kliimasoojenemise eitajad. Sellised sõnad tekitavad minus terava tähelepanu. Iga kord, kui keegi hakkab vastasrinnet kutsuma eitajateks, teisisõnu mingiteks ullikesteks, kelle terves mõistuses peaks sügavalt kahtlema, ripub õhus võimalus, et üritatakse luua dogmat.

Meil läheb pidevalt meelest see, kuidas meid pidevalt tillist tõmmatakse. Luuakse probleem ja inimesed tormavad sinna, kuhu vaja. Luuakse probleem ja probleemi looja saab seda, mida vaja.

Minu absoluutne lemmiknäide ajaloost on päikesevarjutuse lugu. Aasta oli 1500 kopikatega, kui Christopher Columbus randus Lõuna-Ameerika põliselanike juures, praeguse Florida kandis. Algul vahetati kaupa ja suruti kätt. Tasapisi ei suutnud väsinud meresõitjad aga enam oma pärismaalaste poolalasti kehade peale tõusvat erektsiooni all hoida ning õhkkond muutus pingeliseks. Mõõgad välkusid, püstolid paukusid ja algselt soojad suhted asendusid vaenuga. Lõpuks oli Columbus oma meeskonnaga kaunikesti täbaras seisus: tagasi merele minekuks polnud piisavalt toitu ja puhast vett ning kohalikud teritasid odaotse. Valged maadeavastajad päästis teadus. Columbusel oli saksa matemaatiku koostatud tabel, mis ennustas peatset kuuvarjutust, ja mehe pea kohal lõi põlema pirn. Ta kutsus pärismaalased nõupidamisele ja teatas, et need on korraliku jamaga hakkama saanud. „Kuna te keeldute meiega koostööd tegemast, vihastasite välja meie jumala!“ selgitas ta kohalikele. „Karistuseks värvib jumal nüüd kuu veriseks!“ Kujutlege kohalike paanikat, kui kuu paari päeva pärast rubiinpunaseks tõmbus. Toidu- ja veekandamid käes, täideti kõik meremeeste soovid. Andku nende jumal ainult kuu tagasi. Columbus lebas hiljem oma kajutis ja muheles – jumal õnnistagu teadmisi. Elupäästva kuuvarjutuskalendri pani ta õrnalt sahtlisse.

Juba praegu on kliimasoojenemise eitajad pandud samasse kategooriasse, kus istuvad ees lameda maa ja salajaste organisatsioonide rahvas. Ja see on vanim trikk raamatus. Panna sind kahtlema enda kriitilises mõistuses. Loomulikult oleme siin planeedil ühed parajad parasiidid, kes on hoolega sitta keeranud ja igasugune tähelepanu pööramine inimkonda saatvale saastajäljele on teretulnud. Aga kas on vaja jälle üksteise kõri kallale minna, et kes siin on jaataja, kes eitaja?

Uurige näiteks keskaegse kliimasoojenemise kohta, kui temperatuur tõusus 1 kuni 2 kraadi võrra. Mis selle põhjustas? Peeretavad künnihobused? Teadlaste sõnul olevat selle põhjuseks olnud päikese aktiivsus, vähenenud vulkaaniline aktiivsus ja muutused ookeani ringluses. Kas praegusega ei saa paralleele tõmmata? Mina näiteks ei tea seda. Internet kubiseb vastuolulisest infost ja iga blogi, video ja uudistelõigu autor sõimab teisi lolliks oma faktide põhjal.

Saage aru: maalin selle sama punaseks nagu Columbuse jumal maalis kuu. Ma vihkan inimesi ka! Me lagastame siin planeedil, nagu omaksime seda, situme kõik täis, sest nii on lihtsalt praegu mugav, ja siis on vaja meie kuradi laip ka veel kuhugi ära mahutada. Plastmassist pudelid huultel, Hiina orjade loodud riided seljas, silmad uppunud nutitelefoni ja ajakirjadel laiutavad pealkirjad mingi kuulsuse uuest majast – jah, pange meid kõiki seina äärde, oleme selle ära teeninud. Aga see ei tähenda, et kõik, mis meile kaela üritatakse määrida, on puhas tõde.

Veelkord. Ma seisan alati nende kõrval, kes suunavad tähelepanu lagastamisele ja võimalusele omada paremat ja puhtamat keskkonda. Ma imetlen alati neid, kes millegi eest seisavad ja enda panuse annavad. Ma olen alati nende poolt, kes vähemalt püüavad elu paremaks muuta, alustades loomulikult endast. Aga ma seisan alati ka enda õiguse eest mõelda ja tunnetada enda tõde, ilma et seda teistele agressiivselt peale suruksin. Sest inimkonna kaks suurimat varandust on meie kaunis planeet ja mõtlemisvõimeline mõistus.

Hirmutamise kaardiga saab inimesi tõmmata lõpmatu arv kordi, lihtsalt tuleb leida uus valupunkt, mida torgata. Mida iganes te teete, jälgige alati hoolega, ega te pole märkamatult hakanud tantsima kellegi teise tantsu. Ja üks asi veel – palun leidke ajaloost näide, kus agressiivsuse ja vihaga on midagi lahendatud.. Sellist näidet pole.

Kliimasoojenemise jaatajad ja eitajad, ühinege, ning vaatame igaüks, mida saaks kõik koos reaalselt teha.

Midagi peaks tegema

Kõik, mis torm uhub kaldale,

tuleb kord korjata ära.

Kõik, mis lastud on taevasse,

lõpuks viib päikese sära.

Kõik killud, mis lõikavad sõrmi,

korjab kord põlvkond uus.

Sest mina laman rohtunud hauas,

vaglad ja sitikad suus.

Tänan lugemast, järgmise korrani

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s