Norra must süda

Fjordid, viikingid, trollid, kvaliteetne kalamaksaõli, suusatajate punased liibukad, head palgad, ilusad inimesed, aga suits on kallis – need on sageli mõtted, mis Norraga seoses pähe tulevad. A-ha tuleb ka Norrast. Seal on naftat. Oslo hommikud pidid mõjuma kuidagi eriti maagiliselt ja norrakate lõhe tundub olevat kuidagi eriti lõhe. Kõik selle maa juures näib korras ja piinlikult puhas. Korras nagu Norras. Seal fjordide vahel elatakse oma rütmis. Tundub, et sel ajal, kui mujal maailmas käib pidev kepp, panevad norrakad selga mustrilised kampsunid, tilistavad suusarajal lehmakelli ja võtavad pangaautomaatidest välja neljakohalisi kontojääke. Ning kõik on blondid ja naeratavad palju. Natuke vähem naeratasid norrakad muidugi siis, kui aastal 1992 süttis juba kolmas kaunis ja ajalooväärtuslik kohalik kirik. Leekidesse mattunud pühakoda näidati uudistes ja isegi kõige tuhmim Bjorn hakkas aru saama, et see asi ei saa enam olla kokkusattumus. Kiriku katustelt tõusvad leegid, mis öist Norra taevast limpsasid, meenutasid midagi põrgulikku ja ebamaist. Tuletõrje kustutas, politsei küsitles. Hommikul seisid paljud auravate kirikujäänuste kõrval ega suutnud pähe mahutada mõtet, et keegi võis sellise asja tahtlikult korraldada. Ometi võttis üsna pea leegid üles järjekordne kirik. Lehtedes ilmusid pealkirjad, „Kirikute süütamistes kahtlustatakse tundmatut satanistliku organisatsioon“.

Jah, olenemata sellest, kui kaunis näib pakend, on igal kohal oma luukered. Ka Norras pole kõik alati korras nagu Norras. Utoopilise heaoluühiskonna reputatsioon mõjub osale populatsioonist rõhuva maskina. Lihvitud, lakutud, firmariiete ja jõulukampsunite ühiskonna näilise õnnevarju all piinlevad need, kelles haigutab seletamatu tühjus. Grafitivabad seinad, hambapastareklaami naeratused ja mugavad pereautod tekitavad teatud inimestes õudu. Eriti tunnevad seda noored. Sest noorte jaoks ei tähenda puhtad pinnad ja kopsaka palgaga töökohad midagi. Noored vajavad mõtet. Noored vajavad mässu. Aga mille vastu sa Norra-suguses riigis mässad? Liiga heade tervishoiuteenuste vastu? Kõrgete palkade vastu? Maalilise looduse vastu? Ei. Sa mässad mõistust nüristava heaolu vastu. Sa mässad kristlikke traditsioonide vastu. Sa mässad kasvõi selle vastu, et millegi vastu pole mässata. Samas. Võib-olla romantiseerin siin lihtsalt puhast igavust. Sest õnne vastand ei ole sageli ebaõnn, vaid just nimelt igavus. Ja igavuses hakkab mõistus paaniliselt väljapääsu otsima. Lapsed hakkavad igavusest kiusama. Täiskasvanud joovad. Ja need, kes pole enam lapsed ega veel ka täiskasvanud, alustavad igavusest satanistlikke bände. Mõnikord …

Üks selline norrakas oli noormees nimega Øystein Aarseth, keda muusikaajalugu teab paremini nimega Euronymous: deemon, kes Kreeka mütoloogia kohaselt elab allilmas, mädanevate surnukehade keskel. Juuksed näol ja elektrikitarr munade kohal rippumas, tegi ta semudega aastal 1984 oma koduses keldris midagi, mis eemalt kuulates kõlas nagu lammutustööd. Lähemalt kõlas see tegelikult suhteliselt samamoodi. Noored mehed vägistasid oma instrumentidest välja kõige ebamaisemad karjed. Koos halva võimenduse ja kesise mänguoskusega kõlas bänd roostes ketassaena, mis on kogu jõuga metalli surutud. Aga samal ajal oli neil midagi, mis on tähtsam kui hea võimendus ja viimistletud mänguoskus. Neis oli viha. Kõige brutaalsem, hingepõhjast karjatustena väljuv viha. Ja selle panid nad muusikasse. Millest enamasti ka täiesti piisab. Sündis bänd nimega Mayhem, mis andis tuule tiibadesse kohaliku raskemuusika teise laine tõusule ja surus Norra black metal’i kuratliku näo lõplikult muusikamaailma kaardile.

Kui te pole Norra black metal’it kuulnud, siis soovitan seda teha. Vean kihla, et enamik teist põrkab sellest tagasi, aga silmaringi avardamisena on seda siiski huvitav kogeda. Kõnealuse stiili kõrval kõlab Metallica kui romantilise õhtusöögi saatemuusika. Black metal’i tüübid on peast põrunud! Ogad, veri, surm, saatan, nahktagid ja valgeks võõbatud näod. Nad näevad välja kui zombistunud olendid, kes on oma haudadest välja roomanud, kusagilt kitarri leidnud, ning nende ainus misjon on luua õudust ja kaost. Ja bänd nimega Mayhem oli paljuski selle maapealse põrgu vallandamise pioneer.

Mayhemi ümber hulguvad kõledad legendid, mida võiks rääkida õuduslugudena lõkkeõhtul. Aga isegi siis ainult valitud seltskonnale, sest paljud neid ei seediks. Nendes lugudes on pangede viisi verd, koljutükke ja ülespoodud kasse. Kindlasti on need lood legendidena ka võimendunud, aga isegi oma faktilisel kujul ei sobi need nõrganärvilistele. Sa oled hoiatatud. Siin on üks neist.

Mayhemi legendaarseim laulja oli Per Yngve Ohlin. Ärge nähke keeleväänamisega vaeva, sest maailm tunneb seda kutti rohkem nimega Dead. Pehmelt öeldes oli tegu probleemse teismelisega, kes vaimustus ainult ühest teemast, milleks oli surm. Sellest ka tema nimi. Oma veidrikustaatuse tõttu koges ta kiusamist ja tõmbus kasvades järjest rohkem enda maailma. Maailma, kus elu tundus unenäona ja ainult surmas võis tõeliselt ärgata. Euronymous oli Deadi vokaalist vaimustuses ning Dead vastas bändi liikmeks saades täieliku pühendumusega. Ta andis endast kõik ja röökis mikrofoni oma tundliku hinge kõige kriipivamad killud. Ta ei etendanud mingit rolli. Ta oli roll. Deadil polnud aega ega vajadust ühiskondlike normide või arusaamiste peale kusta. Tema jaoks polnud neid lihtsalt olemas. Ta ei mässanud, et olla lahe. Ta oli lihtsalt see, kes oli. Ta oli Dead: Surm. Deadi põhjalikust pühendumusest räägitakse legende. Enne lähenevat kontserti mattis ta oma riided, et neil oleks esinemise ajal kõdu ja mulla lõhna. Paberist võileivakotis kandis Dead varese roiskuvat laipa ja hingas seda sügavalt sisse, et ninasõõrmetes oleks tunda surma. Lavale astus mees valgeks värvitud näo ja mustaks värvitud silmaümbrustega. Seal lõikus Dead oma randmeid. Kujutage seda ette. Publiku röökimine upub katkematusse helimürasse, valgus vilgub, bänd laamendab deemonlikus udus ja laulja karjub mikrofoni hingepõhjast tulevat piina, randmetelt verd esireas seisjate näkku pritsimas. Aga kohaletulnud olid rahul. See on see, mille eest nad maksid. Keeled suust väljas ja kuradi sarved sõrmede kujul püsti, olid nad tunnistajaks piiride nihkumisele, uute normide tekkele ja musta metal’i nõiduslikule taassünnile.

Aga sellises paigas, kus Dead oma peas elas –, ei pea keegi kaua vastu. Ta tegi, mis suutis, aga ühel jahedal aprillikuu päeval kulmineerus tema eluväsimus ja surmaigatsus otsuseks, et aitab küll. Deadi suitsiidikiri algas sõnadega: „Vabandan vere pärast …“. Ja verd jäi temast tõesti maha omajagu. Esimese asjana võttis Dead noa ning lõikas pika ja sügava vao piki käsivart peopesani välja. Haav avanes nagu rahakotisahtel, soe veri tõusis üle servade ja hakkas vaibale nirisema. Dead vaatas seda vaikides ja tunnetas valu. See oli joovastav, sest oli ehe ja päris. See oli kõik, mida ta suutis tunda. Siis tõmbas Dead samasuguse vao üle oma parema käe veenide. Verd ladises vaibale nüüd mõlemast käest. Dead tõstis silmad ja vaatas laetala külge poodud kassilaipa. Ta vihkas kasse. Aga sel hetkel ei tundud ta viha. Kõik tundus liikuvat õiges suunas. Pea hakkas verekaotusest ringi käima, aga mõni asi vajas veel tegemist. Dead tõstis noa ja lõikas läbi oma kõri. Tema I Love Transylvania kirjaga T-särk tõmbus krae juurest punaseks. Kaelast tuleb palju verd. Seda tuleb nagu katkisest tomatimahlapakist. Ometi jõudis Dead ennast veel püsti ajada ja voodi juurde komberdada. Seal võttis ta haavlipüssi, keeras toru pea suunas ja kompis veriste sõrmedega päästikut. Maailm kadus uttu. Kõik keerles. Miski polnud tähtis. Surmas ootab elu. Kõlas lask.

Per Yngve Ohlini surnukeha leidis esimesena kitarrist Euronymous. Ta astus ettevaatlikult üle verest niiske vaiba ja silmitsedes mööbli küljes rippuvaid koljutükke nagu CSI uurija. Ma isiklikult ei oska täpselt öelda, kuidas sellises olukorras käituma peaks, aga võimalik, et mingi hetk tuleks kuhugi helistada. Euronymous sellega ei kiirustanud. Tema sõbra ja bändikaaslase suitsiidijärgne keha mõjus lummavalt ja omaette lihvimata kunstiteosena. Ainuõige tegu selles olukorras oli minna poodi ja osta ühekordne fotoaparaat. See oli aeg, mil nutitelefon oli veel tulevik ja poodides müüdi eespool mainitud tehnikavidinat, mille Euronymous sealt ka ära tõi. Ta tegi langenud sõbrast mõned klõpsud, kuid tundis, et saaks veel paremini. Euronymous võttis põrandal vedeleva haavlipüssi, sättis selle Deadi kolbast välja voolanud ajude kõrvale ning tegi uued klõpsud. See oli juba palju parem ja ansambel Mayhem sai endale ideaalse albumikaane pildi. Vähemalt nii tundis Euronymous. Põhimõtteliselt võib öelda, et mida iganes keegi kunagi oma albumikaanele paneb või millega iganes oma muusikat visuaalselt illustreerib, Mayhemi tüübid ajasid lati ikka päris kõrgele. Dead maeti Stockholmi kalmistule. Ta oli 22.

Night again

Night you beautiful

I please my hunger

On living humans

Night of hunger

Follow its call

Follow the freezing moon

Need kaunid ja kummitavad sõnad kirjutas Dead Mayhemi loole „Freezing Moon“. Neid lugedes on tunda kirjutaja igatsevat, romantilist ja tegelikult väga tundlikku südant. Nii et kui küsite, mida nad seal black metal’i lugudes röögivad, siis vastus on, et teinekord päris sügavaid ja kauneid sõnu.

Deadi surm oli omamoodi päästik kõigele edasisele. Selles nähti ohverdust ülima tõe ja iseendaks olemise ees. Sellest sai black metal’i legend ning see surus põrguväravad veel rohkem avali. Kuidas oleks näiteks kirikute põletamisega? Kuidas oleks piinamisega? Kuidas oleks tapmisega? Miski ei tundunud enam võimatu. Kõik vajas lihtsalt õiget hetke ja õigeid inimesi. Ning õiged hetked ja inimesed tulid.

Libisen sellest teemast loomulikult üle väga pinnapealselt ning tuleb rõhutada, et Norra black metal ei ole lihtsalt poisikeste igavusest ja möllavatest hormoonidest tekkinud ajaviide. Selles leidub palju rohkemat, kui Dead, Euronymous ja Mayhem. Black metal on osa Norra olemusest. Selle juured võrsuvad samalt pinnaselt, kust tulevad legendid viikingitest ja trollidest. Black metal on ürgne, ebamaine ja nagu kõik nähtused, kombib iseenda piire. Selle olemus ei ole satanistlik, vaid otsib esivanemate paganlikke juuri. Loomulikult ei ole kirikute põletamine õige, aga iga jõud sünnitab alati vastujõu ja sügavalt kristlikes ühiskondades tekib paratamatult ka äärmuslikku vastupanu. Kui minna natuke sügavamale, võib öelda, et kurjus saab eksisteerida ainult headuse tõttu. See on elu duaalne olemus. Jumal tekitab saatana.

Mind võlub kogu selle asja juures black metal’i artistide pühendumus. Ma ei ülista enda lõikumist ega mahalaskmist, aga imetlen inimesi, kes lähevad nii rolli, et piirid rolli ja isiku vahel kaovad. Tänapäeva maailmas on nii palju pinnapealset, võltsi kommertsputru, ja artistid teevad muusikat, mis ei tähenda neile tegelikult midagi. Jumal tänatud, et on neid, kes lähevad nii sisse, et viivad teisi endast välja. See on kunst. Selles on hing. Ja selle peamiseks kvaliteedinäitajaks on paljude mõistmatud pilgud.

 „Valgust on lihtne armastada, näita mulle oma pimedust.“ (R. Queen)

Soovitan ka vaadata filmi „Lord of Chaos“, mis vaatamata kergele tõeväänamisele viskab Mayhemi loo vaatajale näkku nagu purgitäie musta värvi. Ja nagu ütlesin, Mayhemi loos on veel kuhjaga “vahvaid” detaile, mis külmema kõhuga inimestele kindlasti meeldivad.

Tänan lugemast, järgmise korrani!

pildil: Taake solist Hoest

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s