Fearbook

Mäletate aega, kui Facebook polnud veel Fearbook? Ja. Selline aeg oli. Sisse logides tervitasid pildid eelmise õhtu pidudest, keegi oli väljas söömas käinud, keegi kallistas oma musikest. Ausõna, ma ei suuda uskuda, et seda ütlen, aga igatsen seda aega. Postitused toidust, suhtestaatuse muutumisest ja mereääres tehtud jalaselfid ei teinud kellegi elu paremaks, aga mitte ka … Continue reading Fearbook

Pange see suure kella külge!

Räägime vahelduseks ka tõsisematest asjadest. Räägime millestki, mis tõesti vajaks märkamist. Eestlased! Hakkame rattakella laskma! Päriselt. Tänavad on kuivad, päike paistab ja inimesed on sadulates. Ja nii kopp on ees sellest, kuidas rattur hiilib seljataha, sõidab pool Tallinnat sabas, sest ei söanda mööduda ja kui ühel hetkel otsustab siiski kella lasta, paneb see minu kui … Continue reading Pange see suure kella külge!

Tundlikele nagu mina

Just täna vaatas sõber mulle läbi päiksepaiste otsa ja küsis, kuidas ma kogu aeg nii chill saan olla? Vastasin, et see on lihtsalt kest ja oskan oma kaant peal hoida. Tegelikult veetsin hiljuti ühe kuramuse sandi öö. Lamasin kortsus voodilinal, vahtisin pimedusse ja muretsesin kõige pärast. Sõprade, enda ja tuleviku pärast. Elu tundus ebakindlam, kui … Continue reading Tundlikele nagu mina

Hilinenud arvustus. Terminaator: Sünge saatus tõepoolest

Et mõista, miks „Terminaator: Sünge saatus“ just mu lemmikfilm pole, teeme kiire ajarännaku minevikku. Kui James Cameron esimese „Terminaatori“ käsikirja paberile sai, vangutas Arnold Schwarzeneggeri mänedžer seda lugedes pead ja soovitas mehel filmis mitte osaleda. Paberil näebki „Terminaator“ välja kui kahtlane B-kategooria film ajamasinaga minevikku saadetud tapjarobotist. James Cameron tunnistas aastaid hiljem, et sai filmi … Continue reading Hilinenud arvustus. Terminaator: Sünge saatus tõepoolest

Kolm aastat mitte tilkagi

„Kurat, siin on alks sees vä!?“ hüüatasin töökaaslasele, ise assortiikommi mäludes. „Ei tohiks olla,“ ütles tema ja hakkas kommikarpi uurima. „Ei ... ei ole siin alkot,“ lõpetas töökaaslane kommikarbi analüüsi. Väga hea. See tähendab, et lasen juba kolm aastat ilma ühegi tilga alkoholita. Mis kolm ... Kolm ja pool! Ega ma teagi täpselt. Ma ei … Continue reading Kolm aastat mitte tilkagi

Uus aasta!

F.ck uue aasta vastuvõtt! Ma pole neid pidustusi kunagi sallinud. Kõik kiljuvad ja kallistavad, nagu midagi muutuks. Esimese asjana toob uus aasta pohmelli ja siis tervitab juba vana hea argipäev. Purakas pidu on hingele hea. Lihtsalt ärge ehtige seda üleliigse maagiaga. Uus aasta – uus võimalus? Uus võimalus milleks? Veeta see samamoodi nagu eelmised aastad? … Continue reading Uus aasta!

Mis väärib väntamist?

Elasin tatikana ühes Lõuna-Eesti väikses alevikus. Sellises kolmekordsete paneelmajade, aiamaa ja külapoega kohas. Suur osa suvest möödus rattaga ringi rallides. Sidusime värvitraati kodaratesse, panime plekitükke raamide külge, et rohkem pläriseks, ning kruusateel sidusime tolmutamiseks rataste taha puuoksi. Tavaline värk. See oli aeg, kui nõukogude aja pärand veel elas ja uksed läände polnud päris avatud. Tuli … Continue reading Mis väärib väntamist?